Õppetöö

Huvitavat lugemist

Vigala ajaloost

Vigala piirkonna kaugest minevikust on andmeid üpris napilt, arvatavasti kuni 800 - 1200. a. oli peaaegu asustamata, kuna raske savimaa harimine tol ajal kasutavate mullaharimisriistadega oli väga raske. Muistse iseseisvusaja lõpul moodustas Vigala piirkond koos Kullamaa ja Märjamaaga ühe seitsmest omaaegse Läänemaa kihelkonnast. 13. saj algupoolel kuulusid Vigala maad Saare-Lääne piiskopkonna koosseisu. See feodaalne pisiriik eksisteeris ligikaudu kolm aastasada, jagunes 12 toomhärrarebendiks, millest ühe keskus asus Vigala mail Arastes. Kohanimi Vigala (Fickel) on esimest korda mainitud 1339.a.

Vana-Vigala mõisa kohal oli varem Sikenkose küla (1389 Sickenkoschka).

Fickeli nimelist kihelkonda on esimest korda mainitud 1390 a.

Vigala ümbrus kuulus juba keskajal Uexküllidele - Vana-Liivimaa ühele võimukamale vasalliperekonnale ja oli nende käes kuni oktoobrirevolutsioonini. Nende võimu tugipunktideks kohapeal olid Vana-Vigala mõis, Vigala kirik ja linnus.
16. saj. keskpaiku oli Uexküllide perekonna käes Läänemaal 13 mõisa, nende hulgas ka Vigala. Uexküllide mitmest harust püsivaimaks ja tähtsaimaks jäi ka uusajal Vigala haru. Et suguvõsa Vigala liin vahepeal otseste meesjärglaste vajakajäämisel katkema kippus ja seda pidid toetama teiste harude, nagu Päärdu- või Mõniste-Uexküllide esindajad, siis tuli Vigala pärast ette mitmeid suuri kohtuprotsesse. 18. sajandi algul jagunes Vigala mitmete pärijate vahel koguni kaheks – Suur-(Kivi)Vigalaks ja Vana-Vigalaks, mis kuulusid erinevatele omanikele.

Kahte ossa jaotatuks jääb Vigala 1760.aastani. Kuna Suur-Vigala omanik sureb meessoost pärijateta, toimuvad Vigalas 1744-1760.a. taas mitmed kohtuprotsessid. Kogukäe-õigusest lähtudes ühendab Berend-Johann V 1760. aastal taas mõlemad Vigala pooled. Tema surma järel 1762.a. moodustatakse majoraatmõis „Vigala loss“, mille esimeseks omanikuks on tema poeg Berend-Johann VI, kes ehitab 1775.a. uue suure härrastemaja Uus- ehk Väike-Vigalasse, viies sinna üle ka kogu maavalduse keskuse. Vigala mõis läheb pärast Berend-Johann VI surma tema vennapoja, perekonna vaesunud kõrvalharust pärineva Berend-Johann VII kätte.

Tema poeg Berend-Johann VIII - Boris sureb taas lastetuna ning mõisa pärivad üksteise järel tema onupojad Bernhard (Otto Jacob) ja Otto. Vigala viimaseks majoraadiomanikuks on Otto onupoeg Bernhard, kelle käest mõis riigistatakse 1919.aastal.

Vana-Vigala mõis

16. sajandi alguse ürikute järgi olnud praeguse mõisahoone kohal Sikenkose mõisahoone, mille omanike vahetumisel hakkas B. J. Uexküll ehitama uut kahekordset kivist mõisahoonet. See valmiski 1772. a., kuid varsti tekkisid hoone seintesse praod, mis järjest laienesid. Hoone hävis oruveeru maalihkes kahe päeva kestel. Libisemine toimus plastilistel viirsavikihtidel.

1772-1775 valmis uus kahekordne paekivist härrastemaja, mis püstitati praegusele kohale. Loss on ehitatud põhiliselt klassitsistlikus stiilis üksikute detailidega barokist. See on 18. sajandile iseloomulikku tüüpi – kahekorruseline, algselt murdkelpkatusega, millesse lõikub kolmnurkfrontoon, keskrisaliidi (viiluväljas omanike vapp) ja otsrisaliitidega. Peasissepääsu ees on lai kivipostidele toetuv rõdu, fassaadil komposiitkapiteelidega pilastrid. Soklikorrus on võlvitud, avara keskse vestibüüli võlvlagi toetub kahele massiivsele kivipiilarile. Peahoone ees on avar ringteega ümbritsetud muruväljak. Hoonet on vahepealsel ajal korduvalt kohendatud. Väiksemaid ümberehitusi tehti 1858.a. 1864.a. muudeti fassaadi ja 1874.a. püstitati härrastemaja tagaküljele puurõdu. 1905.a. pandi hoone põlema ja taastati pärast tulekahju enam-vähem esialgsel kujul 1914.aastaks.

1919. aasta maarefom võõrandas Vigala mõisa von Uexküllidelt, kelle valduses see oli olnud seitse sajandit. Alates 1.maist 1920 oli mõisa peahoones pikka aega põllutöökool; peale selle kolimist uutesse hoonetesse 1976.aastal asus hoonesse Vigala Algkool. 1.septembrist 1994 on hoone täielikult Vana-Vigala Põhikooli kasutuses.